Sügise algus ja mahajahtunud ilmad tuletavad mulle igal aastal meelde, et kunagi elas terve aasta meie tillukese külmkapi kõige jahedamas nurgas üks tore tegelane 
Ühe sombusel talvel oli lumeigatsus suur ja kui maa lõpuks korraks valgeks muutus, ruttasime õue ja jõudsime siiski ellu äratada ühe tillukese tegelase. Lund oli just nii palju, et sellest sündinud memm mahtus parasjagu peopesale ja puges sealt otseteed südamesse. See oli üks eriline koosolemise hetk ja otsus seda pikendada tuli nalja ja naeruga, sest mitte alati ei ela külmkapis selliseid tegelasi.
Meie minimemm veetis külmkapis terve aasta. Kevadel ja suvel oli ta vapralt jäätiste ja sirelijääkuubikute vahel kapiturvalisuses. Sügise lähenedes hakkas see eelmise talve lumelaps taas vahel oma nina ka kapist välja pistma. Sügis talle meeldis. Aastaga läksid tihedas külmkapielus kaduma tema kuuenööbid ja üks silmgi ei tahtnud enam küljes püsida, kuid ta oli meie nunnu – jääkülm, kuid kuuma südamega, sest tema sees oli ühe imearmas talvepäeva mälestus, mis tänu sellele seiklusele ja piltidele pikendasid rõõmu ja koosolemist sedavõrd, et sellest sai mälestus kogu eluks. 
Ka mänguteraapias juhtub vahel nii, et laps loob tundest mälestust ja tahab seda hoida veidi kauem kui meie kohtumine kestab. Vahel hakkab tunne elama oma elu ja hajub vaikselt mälust, kuid vahel on tema hoidmine väga oluline ning võimalus selle juurde ikka ja jälle tagasi tulla võib olla väga oluline. Vahel on oluline teha pilte, kinnitusi, et midagi toimus ja pilte ka sellest, et mis sellest tundest edasi sai ja kuidas ta sügavamale juurdus.
Ma usun, et erilised hetked on nii olulised, et neid tasub hoida ja lubada neil võimalusel kesta kauem 🙂
