Õues möllab Birgit ja elu Eestis on suure lumetormi tõttu kergelt uppis täna.
Päeva edenedes ja soojast toast õue vaadates sai aina selgemaks, et ega sinna tormi sisse väga ei kisu ikka küll. Variant oleks olnud vist ka ööseks tööle jääda, kuid tore tundus mõte kojuminemisest. Ma olin end hommikul kiiruga tööle palunud sõidutada, et enne suurt tormi kindlalt kohal olla. Kindad ja müts jäid aga kiirustades koju. Suur inimene küll, aga talvetormiks valmistuda ikka ei oska rohkem kui šokolaadi kotti varuda. Tööle sõites veel jutustasin rõõmsalt, et vähemalt on mul seal tekid ja padjad ja kui elekter ja küte ei kao, siis saaksin ju hakkama kah.
Samas on ikkagi hea vahepeal tööst puhata. Õhtuks oli selge, et selle ilmaga poolpaljalt õue minna oleks päris kole olnud. Õnneks on mänguterapeudil käepärast alati käpiknukud ja maskid ja mütsid, mis kohe siis ka käiku läksid. Üks boamao käpiknukk ühte kätte, teine seakäpik teise, karumüts pähe ja olemas – lumetorm, mina sind ei karda! Koju ma küll ei jõudnud, sest linnast välja viivad teed olid sel hetkel üsna kahtlases seisukorras. Seega otsustasin poolel teel hoopis ema juurest peavarju otsida ja sain veel poeski mõnusa pika lumevaba peatuse teha. Aga see torm on ikka päris huvitav kogemus. Lumetorme olen ma enne ka näinud, kus vastu tuult on raske hingata ja võimatu rääkida, kuid nii lõikava tuulega teravat jäätolmu ma enne tundud ei olnud. Pool teed tuli selgelt kinnisilmi läbida.
Näis, kas ja kuidas homme jälle tööle pääseb, kuid kuna bussis itsitasid kaks tädi mu väljanägemise üle, siis palun väga, muiake siis teie ka! 
