Torm on vist selleks korraks läbi, kuid lumi pole veel kaugeltki läbi. Igal juhul kaevasin ma end täna lumest läbi, tatsasin vahepeal ettevaatlikult trammiteel ja astusin sealt trepi suunas läbi lume, mis ulatus mulle poolde reide ning muigasin endamisi, et väikelastele oleks nii kõrge lumi umbes-täpselt üle pea olnud. 🙂
Igal juhul jõudsin ma kenasti tööle ja seisin siis laia naeratusega õues oma teraapiatoa ühe akna all ja vaatasin toerdat pilti. Pisikesed nukumajad olid pea lumme mattunud väljaspoolt. Mu akna alumine serv on enamvähem põlvini mulle. 🙂
