Koos suure lume ja agarate päkapikkude abiga saabus meie seltsi uus pisike tegelane – pingviinipoeg!
Pingviinipoeg astus välja otse kommikarbist ja uudis tema ootamatust saabumisest levis teraapiatoas kulutulena. Vana pingviin, kellel muidu on üsna kõva kuulmine ja omad tegemised, elavnes hetkega ja jättis kõik oma toimetused kõrvale. Ta ronis uudist kuuldes kohe telgist välja ja jooksis tiibade laperdades külalist või äkki isegi meie toa uut asukat tervitama – ikkagi pingviin! Seda ei juhtu ju iga päev! Eks vana pingviin, kelle ametlik nimi on muide Viiner, lootis kuulda kodustelt uudiseid ja muidugi ka teada saada, kuidas üks nii pisike pingviinilaps sedasi üksinda nii kaugele on seigelnud ja mis tema edasised plaanid on. Hetkega sai selgeks, et nemad kaks on kokku loodud.
Nii siis juhtuski, et selleks ajaks kui teised teraapiatoa elanikud pingviinipojale ennast tutvustama tulid, esitles Viiner teda juba oma lapsena. Kui suurem tunglemine otsa sai ja kõik tagasi oma tegemiste juurde läksid, ronisid pingviinid aknale lumesadu vaatama ja Pisike, just nii on hetkel pisikese pingviinipoja hüüdnimi, jutustas Viinerile, kuidas ta perel kodus läheb ja mis vahepeal seal kõik põnevat juhtunud on. Vana pingviin kuulas hästi vakselt. Ta surus noka kõvasti-kõvasti vastu aknaklaasi, sest korraga oli igatsus südames nii suu, et nokas hakkas kõditama ja pisar tükkis vägisi silma, kuid kui ta tundis Pisikest enda vastas, oli tal hea tunne. Isegi, kui sul on palju sõpru ja tuttavaid, on nii hea teada, et sa ei ole ainus oma küla pingviin.
Kui ma end hiljem minekule sättisin, istusid need kaks endiselt aknal, nautisid lumesadu ja olid läbi ja lõhki õnnelikud. Aitäh, kallid päkapikud, et te meile jõulurõõmu tegite! 🙂