Ükskord juhtus nii, et ühel järjekordsel avastusretkel said loheema ja loheisa tiivad nii kõvasti kannatada, et nad ei saanud enam lennata. Lohelapsed jäid päris omapead lohesaarele ja vanemad olid nende pärast väga mures. Lohed oskavad küll ujuda, kuid just seda merd valitses kuri merekoletis, kes ammu tahtis lohedest vabaneda ja nii ei saanud nad ka koju laste juurde ujuda.
Mures vanematele tulid appi aga sõbrad, sest iga vanem teab, et laste pärast muretseda ja neist pikalt eemal olla, on kohutavalt raske. Kuna nii suurt laeva ei olnud veel ehitatud, kuhu täiskasvanud lohed peale mahuvad, siis paluti appi kõige osavamad meresõitjad ehk vanad piraadid, kes ei kartnud ei tuldsülgavaid lohepoegi ega ka vana merekoletist ennast.
Piraadid asusid teele, jõudsid turvaliselt lohesaarele, korjasid väikesed vigurdajad kokku ja tassisid nad laevale. Lohelastel oli nalja palju ja üks ulakus ajas teist taga, kuid korraga jäi meri väga vaikseks ja kõige kõrgema masti otsas kõõlunud ahvipärdik röökis täiest kõrist: KOOOLEEETIIIIS! Ja juba see peletis püüdiski ennast laevanina külge haakida.
Lohelapsed kohkusid, sest nad olid kuulnud hirmujutte merekoletisest. Piraadid korjasid kõik lohed imekiirelt lokku, kohkunud lohed püsivad õnneks üsna hästi paigal, ning panid nad sügavale laevakõhtu peitu.
Koletisel oli aga kindel plaan lohelapsed ükshaaval õhtusöögiks ära süüa. Sellest plaanist polnud ta üldse valmis loobuma. Ta ajas oma pikad kombitsad veest välja, surus iminapad kõvasti laeva külge ja raputas seda nii nagu jaksas. Ja ta jaksas palju. See oli päris hirmus.
Lohelapsed olid hiirvaikselt peidus kuni piraadid püüdsid päästa neid, laeva ja iseennast. Koletis raputas ja loksutas laeva nii, et tükid lendasid ja piraadid pidid kõvasti kinni hoidma, et mitte merre lennata, kus koletis oleks kindlasti ka nemad nahka pistnud.
Kui laevanina raputamine soovitud tulemuseni ei viinud, sulpsas koletis laeva alt läbi, tekitas suure laine ja püüdis siis läbi ahtris asuva kalteni kajuti laevas peidus olevate lohepoegadeni jõuda. Ta mürgeldas aina vihasemalt, sest nälg oli juba ilmatu suur.
Korraga karjus masti otsas rippuv hirmunud ahvike taas kogu jõust: VAAAADAKE!!! Ja ta näitas sõrmega üle vasaku parda.
Sinna olid kihutanud kõik mereelukad, vaalad ja delfiinid ja kaheksajalad ja üks hiidkalmaar. Eemalt sibasid veel ligi meritähed ja krabid ning Käsna-Kalle hoidis kõigiga hoolega ühendust. Isegi haid ja rai olid tulnud, et pisikesi lohelapsi kaitsta ja aidata neil turvaliselt vanemate juurde jõuda.
Koletis ehmatas päris ära, kui avastas, et on täiesti ümber piiratud ja kõik tahavad, et ta kohe selle jama lõpetaks ja koju multikaid vaatama läheks. Koletis vist isegi solvus, et kedagi tema tühi kõht ei huvitanud. Ta tõmbas oma kombitsad laeva küljest lahti, pööras otsa ringi ja sukeldus sügavale merepõhja.
Lohelapsed jõudsid turvaliselt uude koju. Nende vanemad olid ilmatuma õnnelikud ja tänulikud. Piraatidest ja mereelukatest said head sõbrad, kes edaspidi igale poole koos liikusid ja sellega omamoodi merede vaatamisväärsuseks said. Keegi ei tea päris täpselt, kuid legend räägib, et edaspidi tellis merekoletis oma toidu kulleriga otse koju, sest teda pole rohkem enam pahandust tegemas nähtud.
Loo lõpp
Me kõik üheskoos saame seista hea selle eest, et lapsed oleksid iga päev hoitud ja kaitstud!
Head lastekaitsepäeva!
(Kuigi seesama laev, merekoletis ja piraadid ning lohed on laste suured lemmikud mu teraapiatoas, siis see lugu on mu enda mäng, mis on inspireeritud erinevatest võimalikest ja võimatutest seiklustest 🙂 )